Shop Mobile More Submit  Join Login
About Traditional Art / Professional Core Member Peeter Ora40/Male/Estonia Recent Activity
Deviant for 11 Years
3 Month Core Membership
Statistics 493 Deviations 6,794 Comments 40,428 Pageviews

Newest Deviations

Literature
PALVE
Kus on mu unistuste kodu,
kus mu viimne rahupaik?
Kus puhkust saab orjade rodu,
kelleks mu mõtted on. Vait
tahan olla ja lesida liival,
igikestvas vaikuses suikuda
esivanemate hingede kõrval
väsinult, õndsana uinuda.
(1996)
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 0 0
Literature
TULEVIKUS KEEGI MEID EI...
TULEVIKUS KEEGI MEID EI MÄLETA
                Pühendan vend Toomasele, Defile,
                Palule ja teistele pisi-Peda tüüpidele,
                kel oli kombeks "paneelide peal" õlut juua.
Me joome õlut lumisel väljal,
olles sõbrad juba ammu ja veel.
Pudel käib käest kätte ringi,
kuid millegipärast on nukker me meel.
Võib-olla tajume, et kord sureme
ja praegu võib olla me viimne päev.
Ka seda me teame, taipame,
et meist mälestust maha ei jää.
Tulevikus keegi meid ei mäleta.
Tulevikus keegi meist midagi ei tea.
Tulevikus lihtsalt meid ei tunta.
Tulevikus keegi meid meeles ei pea.
Surres me vaikselt ära kaome,
kaome teiste inimeste eludest,
vaid ise end taga leiname,
sest teistel on küllalt oma muredest.
Meist mitte midagi maha ei unune,
mis kuidagi me eluga o
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 1 0
Literature
MAAILM
Punakas-must pliiatsijoonistus
on vähendatud maailma portree.
Kuid ta kaob ilmetult igavikku,
kui põrkavad puruks klaaskerad.
Võlutud mets
üks sõna
järel vaid tuhk.
(1994)
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 0 0
Literature
OIL ON CANVAS
        Tollele tundmatule.
On viimane aeg,
kui sa pole veel
liig vana
mees.
Noppida küpseid
kirsimarju
hurmavate neitsihuulte
tarvis.
Neidis, kelle verinoorelt, alasti näolt
sa just oled laenanud jooned
Marie-Antoinette`i kaunile kujule
nädalaid meelen mõlkund õlimaali tarbeks.
Nüüd.
On aeg
käest heita pintsel,
et rambe heinalõhn
päiksega tembit
sind meeletuks-meeletuks teeks.
Aeg
maitsta rindu (ja huuli, ja puusi),
mis küpsemad-valmimad
kirssidest.
Kiirusta!
(2000)
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 0 0
Literature
ROHELINE VERI
                Silviale.
Nende lihtsate sõnade traagika on valus.
"Ma armastasin Teid, preili,"
tasa kogelesin, nõtkudes kastani vilus.
"...Ja näete, armastan veelgi, veidi..."
"Kuid nõnda teeb haiget Teid näha
seltskonna tuhmhallis melus, sama tuhmina..."
"Jah, piinav on neetud võõristust tajuda
ja too valu, kord juba tulles, jääb edasi närima..."
"Ma pole südinud poeedina,
kuid surra tahan sõnana,
mis pudeneb Te huulilt...
ükskõik, mis sõnana, tuulis..."
"Tuulis võiks siis pudeneda
tuhaks, põrmuks, et emmata
Teid, preili – emmata. Tasa."
"Ma armastasin teid, preili
ja tunnen veelgi mõrkjat valu.
Tahan küsida, kas näete piiri,
kust algab ristikheina-välu?
Neljalehelise ristikheina välu..."
Ristikult neljanda lehe rebimine tapab ühe haldja.
"...Ja vist ka minu – inimraipe, värdja..."
"Te kätel on roheline veri!
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 0 0
Literature
HURM
         Lainelile.
Tolles väikeses aias, kus akaatsiad
tantsivad, lilled kuid laulavad puul
ja linnud, nende muusika maitsjad,
metsikusse tardunud aastad, ja kuul,
mis helgib purskkaevu magusas
lõhnavas vees, pole iialgi und,
nümfid - saatürid vaikivad vaguralt,
sest saabunud on armunute tund.
Tütarlaps, kelle kleit valgena hämaras
rõhutab huuli, mis esimese annina
kinkinud ta kallimale, veidi võõras
on tunne, mis pillutab kannina
hinge, ja meeltesse tukslevat segadust
külvates, joonistab kehasid paari
suletõmbega üheks, peitmata saladust,
mis polegi saladus, kesk rohelist saali.
Väike aed näib selleks vaid olevat,
et piiga võiks, kartmata pilvi,
hoida oma Sädelust ja mõlemat
ei leiaks igavik avali silmi.
(1996)
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 1 0
Literature
PATT
Auroni ja Yevre`i vahel õitsval tasandikul,
aastal, mil sündis XI Louis,
Bourgesi taaruval kõnnakul
ma tolmupilves vantsisin...
St. Steven`i kloostri mõtlik siluett,
missale kutsuv kellakõmin,
puukingade kopsiv ballett,
kauge laadaplatsi sumin.
Nagu Saatana kingitus väljusid tõllast,
su damast-kleit vajus sõnnikusse, prahti,
kael ja randmed hiilgamas kullast,
kuid mind märgata polnud sul mahti.
Kaks paaži klammerdusid seelikusiilu
ja te kadusite kirevasse pööblisse.
Mu ohe sähvatas katuseviilu
ja ägades end matsin ma piiblisse.
Olin sõdur, aga sina tegid must munga
ja ei tea, miks igal aastal, palverännakul
tulen Bourges`i, et veel kord suga
saada kokku linnast viival käänakul.
(1996)
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 2 0
A Lady With Her Dog by PeeterOra1 A Lady With Her Dog :iconpeeterora1:PeeterOra1 9 8
Literature
NUMISMAATIKAST
             Astridile.
Numismaatilise väärtuseta münte
korjas mu vend.
Kui ta uinus, hiilisin ma tasa,
hingamata tema laekani
ja varastasin peotäie kõlisevat,
endal käsi higine.
Roomasin naabrite aeda
ning matsin nood rahad
oma kõigekallima akna alla.
Piserdasin künkakest veega,
selgemast-selgema allikaveega
(ja laususin põimiku salasõnu).
Tahtsin, et mu mauri meenutav
imeilus, imeline armsam
(vaene nagu printsessid ikka)
võiks hommikul ärgata kullas
ja mind tänutäheks suudelda.
Pärast saaksime olla
elu lõpuni koos.
...Ei tea, kas asi oli selles,
et müntidel puudus numismaatiline väärtus
või selles, et ma need venna tagant võtsin
kuid Rahapuu ei tärganud.
Mu kallim sai rikastele pesu pestes talvel külmetada
ja suri kopsupõletikku, jättes mulle
mälestused,
kassikullast medaljoni
ja tillukese põletik-kuuma musi.
(2000)
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 0 0
Literature
NOKTURN
"Tapke mu vend – minu viiul,"
kisendas moosekant põiktänavanurgal.
"Et lõpp oleks mõtete riiul,
et katkeksid keeled sel hingede vargal!"
Rahvas vaikis, mõni kiirendas astet,
pead mantlikraedes, peljates udu –
muusiku pisarate valusat kastet –
hirmus on tallata käimata radu.
Viskipiisad ja pudeli tükid
paiskuvad kõrgele, kiskudes krampi,
elu seiskub, rabades tekid
kullide silmilt, kukkudes lompi.
"Kes on süüdi, kui mulle on vastik
puudutada naist, keda armastan.
Kes ütleb, mis on sobiv ja paslik
mulle, kes ma muusikaga magan..?
Palun, vahistage see pill, oo, sandarm,
mitte mind, vaid teda pange raudu,
mõistes kohut, peate olema karm,
sest muusika kaevab tuhandeile haudu!"
(1996)
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 0 0
Literature
KOIT
Liisale.
Tol neljapäeva hommikul
kui öö näis põgenevat linnast.
Värisesin, hing tuksles, hull
olin veidi, suudlesin kinnast
mis pudenes Su pihust vette,
porri, embavasse külma,
süütasin odava sigari ette,
nagu olin, rüütellik ülbar.
Hoidsin Sind kaua, veel kaua
tundsin – sekund hiljem Sa läed.
Su jälgedes leian ma haua
kuid mu hinge Sul unuvad käed.
Koidu sümfoonia
vaikselt mu surmas on sünd.
Saatuse iroonia,
me minek – me säravaim tund!
(1997)
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 0 0
Literature
NUGA OLI INSTRUMENT
Nuga oli instrument,
millega Preilil sai kombeks
armukeste seebisele nahale
kraapida oma nimetähti.
Ta ei lubanud kunagi
meestel ära pühkida verd,
elumahl pidi hüübima ise
ja Preili seni suitsu pahvis.
Kunstnikuna
nautis Ta kandinskilikke
roostepruune mustreid linal,
signeeringuks katarsise pisar.
Valgus oli hele,
ängistavalt valge,
põletas silmi
sulet laugude all.
Mõistmata pageda
saamata minna,
pimedusi pole
ju kuhugi peita.
Nuga oli instrument
ja Preili teadis seda
väga hästi.
(1999)
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 0 0
Literature
VAREMED
Oh, miks tantsite mu haaval,
liha kisute, nägemaks nõrkust,
musse sõnade närtsival laaval
lastes voolata, põimite võrku.
Vaata koitu tormavaid hobuseid,
neis on väljade vabaduse kodu.
Vaata surnuaedade vareseid,
neis on maetute ilu ja kadu.
Imetle marmorisse raiutud lõvi,
kelle kullatud rahus on tõde.
Ihale puna-musta ookeani savi,
kus sünnib Armastus, sinule õde.
Miks otsid sina, üks neist,
keda iial pole suudelnud võit,
otsid mu ulmade varemeist
paradiisi verevat õit?
(1996)
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 0 0
Literature
HALL
Hallikates takkudes lebas
sillutisel plekina keha,
verine ojake võpatas,
kraapisid küüned kui reha
lund, mis määrdunult ohkas.
Tallatud inglite emast
surija halastust ihkas –
miks ei hoolitud temast?
Rahvahulk sumisedes veeres
mööda lamajast lumel,
pulbitsev karusell keerles,
vaade külmunult tume
ja keskel, saarel inimmeres
krampunud, jahtuv eikeegi –
vaid vari elatud peres,
keda ei mäleta keegi.
Kuid kusagilt üks lõhnav roos
õnnetu kõrvale kukkus
ja äkki vana mängutoos
hakkas laulma ta kukrus.
(1996)
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 0 0
Literature
POJENGI PEOD...
POJENGI PEOD TÄIS PLOOME
Koirohuploomid,
ja koerapöörikroonid,
pelgpatuikoonid,
ning kurjairvegnoomid,
lisaks tilluke karikas maailmavalu
kui orkaani suudlusest uhutud
mahagonvakstul kesk kalu,
kelle uimed on elutuks ihutud.
Oh, need olendid tantsivad jälle,
liiliad niuetel ja suil,
jaanikul, just veidi enne jõule,
hirmsalaja rabademail.
Näe punastab joobunud kuu
liigahvatlev on pilt –
sookailudega armatsev tuul –
sünnibki kastetilk...
Eine kahele vettinud  laukas.
Rebin hammastega rauget ilu.
Miks Maaema unelaul lakkas?
Su silmade surm on nüüd vilu.
(1996)
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 1 0
Literature
EHK LEIAN SEALT ARMASTUST...
LÄHEN...EHK LEIAN SEALT ARMASTUST
Ma tahaksin surra vihmasajus,
ümbrus täis on minoorset halli.
Ekselda oma tuhmuvas tajus,
puudutada elu, ta muredat valli.
Kogu loodus näib leinavat mind,
kirikukell kumiseb taamal.
Ainsaks saatjaks mu matustel lind,
kes tiirutab udusel laamal.
Kõik teavad ja samas ei tea,
et just praegu, just siin ma suren,
kuid keegi mind meeles ei pea,
sest hetkest, mil silmad ma sulen.
Pole midagi ilusamat kui on surm,
sest tema ainsana armastab mind.
Lahkuda ilmast, mis hundina julm,
tasuna mu elu naeruväärt hind.
Olin üksi, keegi ei hoolinud must
mu elu vaid meenutas farssi.
Lähen...ehk leian sealt armastust...
Nüüd vihmapiisad alustage marssi!
(1995)
:iconPeeterOra1:PeeterOra1
:iconpeeterora1:PeeterOra1 1 0
It is my favorite period of summer, before the dark-warm august nights... That is because of the peonies, they are my most beloved flowers of all, I can`t get enough of admiring their grace and smell... Because the summer is 2 weeks late this year in Estonia, it is a bit unusual to enjoy peonies in the middle of the July, but I am not complaining at all... Now in my room, there is a bouquet of white majestic peonies, picked from the garden, which is belonging to my mother...These have purple splatters in the middle and their smell is stronger, than most of the varieties of those flowers, I`ve encountered so far... So, there is always amazing fragrance surrounding me... I spend many minutes every day, observing the light and shadow on the peony`s petals, how she changes it`s appearance during the day, for a painter it is a master-class and the endless source of inspiration...
  My work is progressing very well and I am happy... So thank you all, for viewing my paintings and giving me some necessary feedback! It is great to be in such a pleasant company, as you all are here...

deviantID

PeeterOra1's Profile Picture
PeeterOra1
Peeter Ora
Artist | Professional | Traditional Art
Estonia
Flag Counter


La liberte! ... Ce tout!

Cigarettes and Coffee...
Interests

Visitors

Comments


Add a Comment:
 
:iconpeeterora1:
PeeterOra1 Featured By Owner 1 day ago  Professional Traditional Artist
It was totally my pleasure! :)
Reply
:iconalina-rotaru:
alina-rotaru Featured By Owner 1 day ago  Hobbyist Traditional Artist
Thank you for the fave! 
Reply
:iconmad-red-ridinghood:
Mad-Red-RidingHood Featured By Owner 3 days ago  Hobbyist Artist
SWEETIE~
Reply
:iconpeeterora1:
PeeterOra1 Featured By Owner 3 days ago  Professional Traditional Artist
Wuff! :)
Reply
:iconmad-red-ridinghood:
Mad-Red-RidingHood Featured By Owner 3 days ago  Hobbyist Artist
MEOW !!!
Reply
Add a Comment: